Sitt lugu

Üldiselt mulle meeldib töö ajal sital käia. Sest siis ma saan selle eest palka. Üks kord oli aga keegi tore kolleeg oma toodangu üle nii uhke olnud, et see oli kõigile näha jäetud. Tunnistan, et oli päris soliidne komplekt paari suurema pommiga keskel ja peenemate pritsmetega kogu poti perimeetri ulatuses. Värvigamma oli ka lai, varieerudes kuldkollasest khakipruunini. Seda kõike kroonis lehk, mis võttis täiskasvanud mehel pisara silma. Hindasin kiirelt olukorra ebasoodsaks ja lõin kabiini ukse kinni. Mõtlesin et no problem, lähen proovin õnne teisel korrusel.

Olin just väljumas, kui kuulsin koridoris samme. Perse, keegi tuleb ja kui ta mind näeb, siis arvab ta kindlalt, et see taies seal on minu oma. Hüppasin kärmelt tagasi kabiini ja lõin hinge kinni hoides ukse riivi. Sammud tulid ikka lähemale ja kuradi kurat, need olid kontsad. See oli kindlalt see müügiosakonna suurte tissidega sekretär. Igas muus olukorras oleksin ma väga hea meelega temaga väikeses ruumis koos, aga mitte praegu. Praegu oli kohe väga paha aeg. 

"Vabandust, kas siin on keegi?" Jep. See oli tema hääl. Olin nii vait kui olla sain, aga hapnik hakkas lõppema. Ta katsus ust ja taipas, et töökoht on ikkagi hõivatud. Ma ei julgenud liigutadagi, lootsin vaid et ta ometi ära läheks. Sammud hakkasidki kaugenema ja ma tundsin pooleks sekundiks kergendust kui...

"Come mister tally man, tally me banana.."

See tuli minu taskust ja kaikus rõõmsalt kollastel kahhelplaatidel. Kuradi kurat, kes iganes praegu helistab, ma tapan ta paljaste kätega ära! Muidugi oli praegu juba hilja, aga millegi pärast püüdsin ikkagi kiirelt telefoni vaigistada. Osaliselt kiirustamisest, aga enamalt jaolt vist tänu hapnikupuudusest tingitud uimasusele pillasin oma nutika teadagi kuhu. Jah, otse kümnesse.

"Daylight come and me wanna go home", kostis mõnevõrra summutatuna.

Nüüd polnud enam midagi teha ja ma pidin hingama. Paiskasin kogu süsihappegaasi massiivse pahvakuna kopsudest välja ja ahmisin uue täie värsket sitahaisu sisse. See käivitas hetkega nii võimsa okserefleksi, et mul polnud isegi aega sihtida. Nii ma siis väljutasingi lõunase seljanka ja viineripiruka vastu kabiini ust, kust see pritsis igasse ilmakaarde ja kattis kogu kuudi roosaka kihiga. Sammud kiirenesid ja kadusid lõpuks.

Ma ei tea, kaua ma seal seisin ja öökisin, kuni lõpuks koukisin oma telefoni potist välja ja julgesin minema hiilida. Läksin otse koju ega näidanud mitu päeva kontorisse nägu. Istusin lihtsalt kodus, pesin piiritusega oma telefoni ja mõtlesin et miks heade inimestega nii halvad asjad juhtuvad. Lõpuks võtsin ennast kokku ja läksin ikkagi tööle. Lohutasin ennast sellega, et keegi ei näinud mind.  Kohe ukse peal kohtusin müügiosakonna suurte tissidega sekretäriga.

"Tere!" Ta naeratas ja vaatas mulle otse silma.
"Tere. Kena hommik, mis?"  Ohhoo, mis ma nüüd ütlesin. Kas ma üldse tohin temaga rääkida?
"Jaa, kevad hakkab tulema. Ma nägin täna juba lumikellukesi!" Selge. Ta tahab mind. Aeg tegutseda.
"Tead, ma lähen kohvikusse, äkki tahad ka.."

"Come mister tally man, tally me banana..."

No fakk.