Astusin supermarketisse ja kirusin, et saiariiulini peab pool kilomeetrit kõmpima. Mööda vahekäiku edasi minnes avastasin järsku, et mu sammud ühtivad poes mängiva muusika taktiga. Alguses oli naljakas, aga siis hakkas imelik. Proovisin võtta paar pikemat või lühemat sammu, et tsüklist välja murda. Tore, ma just tantsisin natuke. Jäin kohmakalt seisma ja vaatasin ringi, et kas keegi nägi. Kõik nägid ja arvasid ilmselt, et ma otsin nüüd tunnustust. Tunnustust õnneks ei tulnud, muidu oleks veel piinlikum olnud.
"Tere, palun proovige meie vorste, mahetoodang otse talust"
No jah, leidsin ka koha, kus seisma jääda. Nüüd peab proovima. Ma vihkan sellist teeseldud kommerts-sõbralikkust. Hambatiku otsa torgatud miniatuursest vorstikuubikust poole moodustas pisike pipratera, mis otsekohe hambaauku pesa tegi ja ei kavatsenudki sealt lahkuda.
"Päris hea, aitäh!", pobisesin samal ajal tikuga kangekaelset pipratera taga ajades.
Pool maad oli käidud.
"Näe, saiad paistavad", mõtlesin. Siis märkasin vorstineiu keskmisest sügavamat dekolteed ja see analoogia ajas naerma. Mind, mitte teda. Noh, vähemalt kadus see võlts naeratus ta näolt ja asendus tuima pokkerinäoga. Arusaadav ka - tema poolt vaadates tuli mingi jobu tantsides ta laua juurde ja hakkas tema tisse vahtides irvitama. Läksin aeglaselt edasi.
Ma pole mingi pervert, ma tahtsin lihtsalt saia osta.
No comments:
Post a Comment