Motivatsioon

Ühel päeval sadas ülemus sisse ja teatas, et tema arvates ei ole meie osakond piisavalt motiveeritud. Ohhoo, mõtlesin ma - nüüd pannakse palka juurde!
"Selle pärast panin ma teid kirja motivatsioonikoolitusele sel nädalavahetusel"
Mida pekki? Vabast ajast?
"...Tasuta söök-jook ja ööbimine"
No hea küll, siis võib.

Istusime seal esireas nagu lollid ja kuulasime liibuva t-särgiga meest, kes näis olevat mingi aine mõju all. Ta jooksis laval ringi, ning muudkui vehkis ja mölises. Ma ei pööranud tema jutule eriti tähelepanu vaid rautasin mõttes müügiosakonna suurte tissidega sekretäri. Järsku oli saalis vaikus ja ma võpatasin end külma halli reaalsusse tagasi. Mida pekki, kõik vaatasid mind. Isegi see liibuva särgiga tropp. Vahtisin lolli näoga ringi ja taipasin, et minult oli midagi küsitud.

"Jah" ütlen ma tavaliselt, kui küsimusest aru ei saa.

"Väga hea - aplaus!", hüüatas liibuva särgiga tropp. Panin vist vastusega täppi. Terve auditoorium plaksutas.

Naeratasin kohmetult ja proovisin teha asjalikku nägu.

"Aga palun siis lavale!"

Ou šitt...

Proovisin püsti tõusta ja käega oma erektsiooni peita. Ei õnnestunud vist, sest publikust, eriti esimesest reast, käis läbi justkui kerge kahin ja mõned näitasid isegi näpuga. Olin nagu kuu pealt kukkunud ja mul polnud õrna aimugi, mida must taheti. Alles kümme sekundit tagasi olin müügiosakonna suurte tissidega sekretäri seljas ja nüüd lehvitan oma lippu 50 võõra inimese ees. Koos minuga oli ennast ilmselt samuti vabatahtlikuks lubanud üks korraliku sumofiguuriga proua, kes kamandati lavale, samas kui minul kästi seista lava ees. Ma ei saanud aru, miks kõik naeru pugistavad. Selle tädi nägemine aitas mul küll kiirelt tüütust kühmust vabaneda, aga publik oli ikka kuidagi elevil.

"No nii, härra palun siis seiske siia, näoga lava poole, eks"

Mida iganes..

"Ja teie, proua, siis siia seljaga publiku poole, eks"

Nii tehtudki.

"Valmis?"

Küllap vist.

"Ja läks!"

Ma tahtsin just mõttes küsida et mis läks, aga selleks polnud aega. Järgnev toimus täpselt poole sekundi jooksul, aga tundus nagu aegluubis. Liibuvas särgis tropi käsu peale langes kõik see 100 kilo naiseilu lavalt alla nagu laviin ja maandus ilge matsakaga täpselt minu jalge ette maha. Nüüd võttis maad selline vaikus, et kõrvadel hakkas valus. Vaikuse katkestas liibuvas särgis tropp, kes hüppas tädile järgi ja proovis teda püsti upitada, samal ajal minu poole karjudes.

"Mis sul viga on?!"

Paljugi mis, mul on näiteks kolesterool veits kõrge ja ma kipun täis peaga Abba't laulma.

Tädi ajas end lõpuks istukile ja oigas. Selle peale käis publikust ka kergendatud ohe üle ja ma hakkasin aru saama, mis oli juhtunud. See oli klassikaline usaldustest - tädi kukutas end üle lava ääre ja mina pidin ta kinni püüdma. No jah, aga siis oleksime vist mõlemad hunnikus maas, mind poleks vist isegi näha olnud.

Seisin seal nagu kusepost ega osanud midagi öelda või teha. Tädi sai kargu alla lonkas vandudes oma kohale. Kuulsin sõnu nagu mölakas, mannetu homo ja kohtukutse. Seejärel palus liibuva särgiga tropp mul saalist lahkuda, mida ma suurima heameelega ka tegin. Läksin otse puhvetisse lakkusin ühe õlle teise järel, kuni kolleegid mu hotelli lohistasid.

"Guidas edazi lägs? Kas dehti veel drikke?", pärisin. Kõik vangutasid taunivalt pead ja käskisid mul magama minna.

Esmaspäevaks olin suuremast šokist üle saanud ja isegi pohmakat polnud. Istusin oma laua taga ja olin õnnelik, et olen elus. Kõik oli nii värviline ja ilus. See ei jäänud ka ülemusele märkamata, ta isegi tõi mind teistele eeskujuks.