Motivatsioon

Ühel päeval sadas ülemus sisse ja teatas, et tema arvates ei ole meie osakond piisavalt motiveeritud. Ohhoo, mõtlesin ma - nüüd pannakse palka juurde!
"Selle pärast panin ma teid kirja motivatsioonikoolitusele sel nädalavahetusel"
Mida pekki? Vabast ajast?
"...Tasuta söök-jook ja ööbimine"
No hea küll, siis võib.

Istusime seal esireas nagu lollid ja kuulasime liibuva t-särgiga meest, kes näis olevat mingi aine mõju all. Ta jooksis laval ringi, ning muudkui vehkis ja mölises. Ma ei pööranud tema jutule eriti tähelepanu vaid rautasin mõttes müügiosakonna suurte tissidega sekretäri. Järsku oli saalis vaikus ja ma võpatasin end külma halli reaalsusse tagasi. Mida pekki, kõik vaatasid mind. Isegi see liibuva särgiga tropp. Vahtisin lolli näoga ringi ja taipasin, et minult oli midagi küsitud.

"Jah" ütlen ma tavaliselt, kui küsimusest aru ei saa.

"Väga hea - aplaus!", hüüatas liibuva särgiga tropp. Panin vist vastusega täppi. Terve auditoorium plaksutas.

Naeratasin kohmetult ja proovisin teha asjalikku nägu.

"Aga palun siis lavale!"

Ou šitt...

Proovisin püsti tõusta ja käega oma erektsiooni peita. Ei õnnestunud vist, sest publikust, eriti esimesest reast, käis läbi justkui kerge kahin ja mõned näitasid isegi näpuga. Olin nagu kuu pealt kukkunud ja mul polnud õrna aimugi, mida must taheti. Alles kümme sekundit tagasi olin müügiosakonna suurte tissidega sekretäri seljas ja nüüd lehvitan oma lippu 50 võõra inimese ees. Koos minuga oli ennast ilmselt samuti vabatahtlikuks lubanud üks korraliku sumofiguuriga proua, kes kamandati lavale, samas kui minul kästi seista lava ees. Ma ei saanud aru, miks kõik naeru pugistavad. Selle tädi nägemine aitas mul küll kiirelt tüütust kühmust vabaneda, aga publik oli ikka kuidagi elevil.

"No nii, härra palun siis seiske siia, näoga lava poole, eks"

Mida iganes..

"Ja teie, proua, siis siia seljaga publiku poole, eks"

Nii tehtudki.

"Valmis?"

Küllap vist.

"Ja läks!"

Ma tahtsin just mõttes küsida et mis läks, aga selleks polnud aega. Järgnev toimus täpselt poole sekundi jooksul, aga tundus nagu aegluubis. Liibuvas särgis tropi käsu peale langes kõik see 100 kilo naiseilu lavalt alla nagu laviin ja maandus ilge matsakaga täpselt minu jalge ette maha. Nüüd võttis maad selline vaikus, et kõrvadel hakkas valus. Vaikuse katkestas liibuvas särgis tropp, kes hüppas tädile järgi ja proovis teda püsti upitada, samal ajal minu poole karjudes.

"Mis sul viga on?!"

Paljugi mis, mul on näiteks kolesterool veits kõrge ja ma kipun täis peaga Abba't laulma.

Tädi ajas end lõpuks istukile ja oigas. Selle peale käis publikust ka kergendatud ohe üle ja ma hakkasin aru saama, mis oli juhtunud. See oli klassikaline usaldustest - tädi kukutas end üle lava ääre ja mina pidin ta kinni püüdma. No jah, aga siis oleksime vist mõlemad hunnikus maas, mind poleks vist isegi näha olnud.

Seisin seal nagu kusepost ega osanud midagi öelda või teha. Tädi sai kargu alla lonkas vandudes oma kohale. Kuulsin sõnu nagu mölakas, mannetu homo ja kohtukutse. Seejärel palus liibuva särgiga tropp mul saalist lahkuda, mida ma suurima heameelega ka tegin. Läksin otse puhvetisse lakkusin ühe õlle teise järel, kuni kolleegid mu hotelli lohistasid.

"Guidas edazi lägs? Kas dehti veel drikke?", pärisin. Kõik vangutasid taunivalt pead ja käskisid mul magama minna.

Esmaspäevaks olin suuremast šokist üle saanud ja isegi pohmakat polnud. Istusin oma laua taga ja olin õnnelik, et olen elus. Kõik oli nii värviline ja ilus. See ei jäänud ka ülemusele märkamata, ta isegi tõi mind teistele eeskujuks.

Sitt lugu

Üldiselt mulle meeldib töö ajal sital käia. Sest siis ma saan selle eest palka. Üks kord oli aga keegi tore kolleeg oma toodangu üle nii uhke olnud, et see oli kõigile näha jäetud. Tunnistan, et oli päris soliidne komplekt paari suurema pommiga keskel ja peenemate pritsmetega kogu poti perimeetri ulatuses. Värvigamma oli ka lai, varieerudes kuldkollasest khakipruunini. Seda kõike kroonis lehk, mis võttis täiskasvanud mehel pisara silma. Hindasin kiirelt olukorra ebasoodsaks ja lõin kabiini ukse kinni. Mõtlesin et no problem, lähen proovin õnne teisel korrusel.

Olin just väljumas, kui kuulsin koridoris samme. Perse, keegi tuleb ja kui ta mind näeb, siis arvab ta kindlalt, et see taies seal on minu oma. Hüppasin kärmelt tagasi kabiini ja lõin hinge kinni hoides ukse riivi. Sammud tulid ikka lähemale ja kuradi kurat, need olid kontsad. See oli kindlalt see müügiosakonna suurte tissidega sekretär. Igas muus olukorras oleksin ma väga hea meelega temaga väikeses ruumis koos, aga mitte praegu. Praegu oli kohe väga paha aeg. 

"Vabandust, kas siin on keegi?" Jep. See oli tema hääl. Olin nii vait kui olla sain, aga hapnik hakkas lõppema. Ta katsus ust ja taipas, et töökoht on ikkagi hõivatud. Ma ei julgenud liigutadagi, lootsin vaid et ta ometi ära läheks. Sammud hakkasidki kaugenema ja ma tundsin pooleks sekundiks kergendust kui...

"Come mister tally man, tally me banana.."

See tuli minu taskust ja kaikus rõõmsalt kollastel kahhelplaatidel. Kuradi kurat, kes iganes praegu helistab, ma tapan ta paljaste kätega ära! Muidugi oli praegu juba hilja, aga millegi pärast püüdsin ikkagi kiirelt telefoni vaigistada. Osaliselt kiirustamisest, aga enamalt jaolt vist tänu hapnikupuudusest tingitud uimasusele pillasin oma nutika teadagi kuhu. Jah, otse kümnesse.

"Daylight come and me wanna go home", kostis mõnevõrra summutatuna.

Nüüd polnud enam midagi teha ja ma pidin hingama. Paiskasin kogu süsihappegaasi massiivse pahvakuna kopsudest välja ja ahmisin uue täie värsket sitahaisu sisse. See käivitas hetkega nii võimsa okserefleksi, et mul polnud isegi aega sihtida. Nii ma siis väljutasingi lõunase seljanka ja viineripiruka vastu kabiini ust, kust see pritsis igasse ilmakaarde ja kattis kogu kuudi roosaka kihiga. Sammud kiirenesid ja kadusid lõpuks.

Ma ei tea, kaua ma seal seisin ja öökisin, kuni lõpuks koukisin oma telefoni potist välja ja julgesin minema hiilida. Läksin otse koju ega näidanud mitu päeva kontorisse nägu. Istusin lihtsalt kodus, pesin piiritusega oma telefoni ja mõtlesin et miks heade inimestega nii halvad asjad juhtuvad. Lõpuks võtsin ennast kokku ja läksin ikkagi tööle. Lohutasin ennast sellega, et keegi ei näinud mind.  Kohe ukse peal kohtusin müügiosakonna suurte tissidega sekretäriga.

"Tere!" Ta naeratas ja vaatas mulle otse silma.
"Tere. Kena hommik, mis?"  Ohhoo, mis ma nüüd ütlesin. Kas ma üldse tohin temaga rääkida?
"Jaa, kevad hakkab tulema. Ma nägin täna juba lumikellukesi!" Selge. Ta tahab mind. Aeg tegutseda.
"Tead, ma lähen kohvikusse, äkki tahad ka.."

"Come mister tally man, tally me banana..."

No fakk.

Pakkumine

"Tere, On teil hetk aega?"
"Ei"
"Mul on teile isiklik pakkumine!"
"Ei"
"Kus teie pensionisammas praegu on?"
"Ma ei tea"
"Aga vaadake - meie juures oleks ta nii pikk"
"Jaa, päris pikk tõesti"
...
"Aga äkki teeme ära siis?"
"Mille?"
"Noh, toome teie samba meile üle. Kus ta teil on praegu?"
"Mul pole kaasas"
"Ei, ma mõtlen millises pangas?"
"Ma ei tea, aga mul on teile ka üks pakkumine"
"Jah? Milline?"
"Mul on läpakas müüa"
"Läpakas?"
"Ehk on vaja, odavalt annaksin ära, tal on facebook ka sees"
"Heh jah, kahjuks pole vaja, näete, mul on siin täitsa olemas üks, et siit on kohe näha meie tootlikkus..."
"Nojah, aga mul on facebook ka sees"
"No sellega siin saab ka facebooki kasutada"
"Saab või? Las ma vaatan"
"Ei noh, see tähendab et, ma tööajal ei tohiks.. "
"Ära muretse, mul on puhkus praegu, las ma vaatan korraks"
"..."
"Heh, vaata, vaata - Einari koeral on rõvedalt suured munad, Eins on mul naabrimees. Vaata mis pilte ta paneb, täitsa perses"
"Härra, ma pean paluma teil nüüd lõpetada, mul on siin tööd teha ja.."
"Oota, oota - näe see lits laigib kõiki mu staatusi. Ma arvan et ta tahab mind. Noh, ta tahab kõiki tegelikult. Aga kätte ei anna.."
"Härra.."
"Oot, kohe, ma kirjutan talle.. Tere Malle, kas teeme krõpsu ka.. höhööö"
"Palun vabastage mu arvuti nüüd. Kui te ei taha oma sammast üle tuua, siis palun teil lahkuda.."
"Kuule, aga ostad siis ära vä? Siis sa ei pea siin sedasi inimesi segama kogu aeg ja ära ajama. Näitad ühest läpakast oma poste, aga teisest lased feissbuuki."
"Teate, ma ostaksin selle arvuti teilt kui te lubate et jätate mu tööarvuti rahule ja panete raha meie panka"
"Tegelt ka vä? Oota aga ma lähen toon kohe pandimajast ära ja teeme diili. Saad pooleks tunniks kolm sotti laenata?"

Saiad ja saiad

Astusin supermarketisse ja kirusin, et saiariiulini peab pool kilomeetrit kõmpima. Mööda vahekäiku edasi minnes avastasin järsku, et mu sammud ühtivad poes mängiva muusika taktiga. Alguses oli naljakas, aga siis hakkas imelik. Proovisin võtta paar pikemat või lühemat sammu, et tsüklist välja murda. Tore, ma just tantsisin natuke. Jäin kohmakalt seisma ja vaatasin ringi, et kas keegi nägi. Kõik nägid ja arvasid ilmselt, et ma otsin nüüd tunnustust. Tunnustust õnneks ei tulnud, muidu oleks veel piinlikum olnud.

"Tere, palun proovige meie vorste, mahetoodang otse talust"
No jah, leidsin ka koha, kus seisma jääda. Nüüd peab proovima. Ma vihkan sellist teeseldud kommerts-sõbralikkust. Hambatiku otsa torgatud miniatuursest vorstikuubikust poole moodustas pisike pipratera, mis otsekohe hambaauku pesa tegi ja ei kavatsenudki sealt lahkuda.

"Päris hea, aitäh!", pobisesin samal ajal tikuga kangekaelset pipratera taga ajades.
Pool maad oli käidud.

"Näe, saiad paistavad", mõtlesin. Siis märkasin vorstineiu keskmisest sügavamat dekolteed ja see analoogia ajas naerma. Mind, mitte teda. Noh, vähemalt kadus see võlts naeratus ta näolt ja asendus tuima pokkerinäoga. Arusaadav ka - tema poolt vaadates tuli mingi jobu tantsides ta laua juurde ja hakkas tema tisse vahtides irvitama. Läksin aeglaselt edasi.

Ma pole mingi pervert, ma tahtsin lihtsalt saia osta.